Kriitilisi küsimusi meediamajandusest

1. Kuidas saan ma teada, kellele kuulub ajaleht, raadiojaam või telekanal?
   http://www.egrupp.ee/ettmis.htm
   http://www.eestimeedia.ee/
   http://www.ringhliit.ee/
   Sellele küsimusele on väga raske ühest vastust anda, kuna enne tuleks defineerida „omaniku“ mõiste – on see äriühing, kellele kuulub mingi meediaväljaanne või füüsiline isik/isikud, kellele kuulub äriühing. Samuti on paljuud omanikfirmad n-ö varifirmad, st näiteks Trio-ketti kuuluv raadio Elmar omanikuks on hoopiski OÜ Raadio Elmar jne. Seega ühest vastust küsimusele anda ei saa, seda enam, et eraisikute osalused äriühingutes ei ole avalikud, välja arvatud mõningatel erijuhtudel (riigiametnikud jne). Näiteks teame ka seda, et ajalehte Postimees annab välja AS Postimees, mille omanikuks on AS Eesti Meedia mille omanikuks on 100% Põhjamaade meediakontsern Schibsted.
   Mingil tasemel on omanikud tuvastatavad läbi Äriregistri, ringhäälinguorganisatsioonide puhul on omanikud näha Kultuuriministeeriumi poolt avaldatud ringhäälingulubade registris (http://www.kul.ee/index.php?path=0x60x84).
   Kust ma saan teada ajalehtede tiraaži?
   http://www.eall.ee/tiraazhid/index.html
2. Kummas on reklaamisekund kallim, kas Kanal2 või TV3?
   http://www.kanal2.ee/?perform=reklaam
   http://www.tv3.ee/files/tv3_hinnakiri.pdf
   Nende andmete põhjal võib öelda, et kallim on reklaamisekund Kanal 2-s, kuid telereklaami puhul sõltub väga palju konkreetsest saates, ajavööndist, kampaaniast, tellimuse mahust jne. Kõige vaadatavamal ajal (nn super prime time) on Kanal 2 reklaamisekundi hind 100 krooni, TV3 79 krooni.
3. Kas ajalehetoimetuses tegelevad reklaamiga eraldi inimesed?
   Jah. Paljuski tuleneb see meedia üldistest põhimõtetest (http://www.eall.ee/lepped/rekl_hea_tava.html), mille järgi on reklaam ja ajakirjandus eraldatud.
4. Kui palju ajakirjanikud palka saavad?
   Ajakirjanike palk jääb reeglina 13 000 – 18 000 vahele, kuid ülempiiri meil ajakirjanikule pole (Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel http://www.ap3.ee/Default2.aspx?InterviewID=92e241b1-84b2-4fb0-bb81-e5dc26883c9c&ref=topint).
5. Mitu ajalehte on ühte peresse keskmiselt tellitud? Kas see arv kasvab või kahaneb?
   Vastust küsimusele ma leida ei suuda. Tundub, et praegustes tingimustes sellist statistikat keegi ei teegi. Statistikaameti andmetel kkulutused ajakirjanduse tellimise peale kasvavad kroonides, protsentides püsib sama. Aga kuna need summad olid väikesed (~30 krooni kuus), siis tõenäoliselt on ühe keskmise pere keskmine ajalehetellimine alla ühe. Võrreldes paarikümne-aasta taguse ajaga on see arv drastiliselt langenud.
6. Mille peale kulub raha, kui ma avan uue ajalehe? Mille eest ma ise raha küsin?
   Uue ajalehe avamisel on kulud seotud kõigepealt sellega, kas tegu on juba olemasoleva äriühinguga või asutatakse selleks uus ettevõte. Sel juhul tuleb arvestada, et minimaalne aktsiakapital on aktsiaseltsi asutamisel 400’000 krooni; minimaalne osaühingu (osa)kapital on 40’000 krooni. Need on esimesed kulud.
   Seejärel tuleb leida ajalehe toimetusele ruumid, komplekteerida toimetus, osta paber, maksta trükikojale jne. Kõik need on järgmised kulud. Uue ajalehe puhul oleks kasulik tellida enne ka turu-uuring, et välja selgitada nõudlus planeeritava lehe suhtes, samuti aitab see lehte turule positsioneerida. Ning samuti kuluks ära reklaamikampaania, mille abil uut lehte potentsiaalsetele lugejatele tutvustada.
   Ise saab raha küsida (kui ma nüüd küsimusest õigesti aru saan) järgmiste asjade eest (ehk mis tagab püsiva sissetuleku): lehte tuleb müüa reklaami ja lehte tuelb müüa tarbijatele (lugejatele). Lehe müük toimub kahte pidi – tellimused (sel juhul lisanduvad kulud tellimuste vormistamise eest ja pärast tuleb maksta ka levitamise eest vastvale ettevõttele) ja ükiksmüük (sel juhul tuleb maksta ka levitajale). Kui kõikk läheb hästi, saab kulud tasa ja võibolla ka kasumit.

Artikkli andmed: Smudde, P. (2004) The Five P’s for Media Interviews: Fundamentals for Newbies, Veterans and Everyone in Between; Public Relations Quarterly, Summer, Vol. 49, Issue2

Referaat õpilastele

Referaat õpetajatele

Loodetavasti sain õigesti aru, et selle alusel saab õpilane ise oma tegevust hinnata, mitte pole see aluseks formaalse, n-ö tavatähenduses „koolihinde” panemiseks. Mina igatahes seda tegema ei hakka, kinnitust sain ka selle keskkonna loojatelt (http://hindamismudelid.blogspot.com).

Koostatud mudeli alusel analüüsisin ühte ETV24-s ilmunud uudist (http://www.etv24.ee/index.php?0599526) ja sain sellised tulemused:

Uudisküsimused – 3;

Täpsus – 4;

Tasakaal – 1 (sellist tulemust peab ka kommenteerima – esindatud ainult rahandusminister);

Objektiivsus – 4;

Uudiskriteeriumid – 4.

Nii et kokkuvõttes tundub hea uudis olevat;)

Kui midagi internetist otsin, siis sõltub otsingumootori ja -vahendi valik taotletavast eesmärgist. Tööalaselt on vajalikud peamiselt eestikeelsed materjalid (ajalehed, mitmed uudisteportaalid, asutuste koduleheküljed), neid otsin kas otse vastavalt koduleheküljel või siis kui enne tuleb leida õige koduleht, siis seal on abiks (traditsiooniline) google.

Natuke teine on asi siis, kui vaja on mingeid materjale koolitööks. Väga tihti pole kasu avalikult kättesaadavatest materjalidest, sel juhul otsin läbi TÜ raamatukogu lehekülje kas elektroonilistest ajakirjadest või andmebaasidest. Aga mingist erilisest tõhusast “nutiotsingust” seal rääkida ei saa, ikka vaja leida õiged märksõnad. Avalikku ja tasuta materjali olen ikka google abil otsinud ja leidnud.

Minu arvates pole probleem tõhusaks otsinguks isegi mitte niipalju igasuguste lisavõimaluste kasutamises (google alert, scholar jne), kui just õigete ja otsingu eesmärgile vastavate märksõnade leidmises. Vahel jääb ka tunne, et otsingu piiramine (näiteks google scholar`iga) muudab otsingu ka vähem tõhusaks. Lihtsalt osa materjali lülitatakse juba eelnevalt välja.

Aga lõpetuseks (ja veelkord) – kui on õiged ja eesmärgile vastavad märksõnad, pole otsing internetis probleem.